Hõre ja vigane jura. Son of Clay teine plaat, abstraktsem ja hõredam kui kahe aasta tagune \"Face Takes Shapes\". \"Kas maailm vajab sellist muusikat?\" on totter küsimus - keegi pole veel aru saanud, et maailm kui selline üldse midagi vajaks, järelikult taandub kõik sellele, kes maailma nimel sõna võtab. See tähelepanek (iseenesest muidugi ka totter) pressis end kuidagi poolkogemata nende hõredate ja vigaste noodite vahele, mida puhk-, puit- jm pillid (põhiliselt aga muidugi elektroonika) Son of Clay plaadil kuuldavale toovad. Õigupoolest pole siin ju suurt midagi - ses mõttes meenutab plaat akadeemilisemaid elektroonilisi kompositsioone, eriti just helide läbikaalutuse ja dissoneeruvuse poolest. Pole rütmi, õigupoolest ka meloodiat, ei saa rääkida nimetamisväärsest faktuurist (kuna helikude on liiga hõre)... ja see, mis järele jääb, on nt üks lõputu tatti täis metsasarv, mis kusagil metsa serval törtsutab. Miks ka mitte.
